Plaadid

TÕNU KÕRVITS. HYMNS TO THE NORDIC LIGHTS. Risto Joost. Ondine 2020

ONDINE 1349-2 (2020)

Tõnu Kõrvits
“Asuur” (“Azure”) keelpillidele

“Hümnid virmalistele” (“Hymnes to  the Nordic Lights”; I-V)

“Vaiksed laulud” (“Silent Songs”) bassklarnetile ja orkestrile
1. Lill
2. Püha jõgi
3. Hüvasti hüvasti

MEELIS VIND bassklarnet

“Lahkumine Caprilt” (“Leaving Capri”)

“Pisarate-fantaasia” (“Tears-Fantasy”)

“Thule eleegiad” (“Elegies of Thule”) keelpillidele
1. Öö pimeneb
2. Kellä`
3. Ma vaatan üles mäele

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent RISTO JOOST


Loe lähemalt Ondine kodulehelt

Arvustused

  • WDR 3 TonArt. 20.02.2020
    “Eesti virmaliste-melanhoolia. Uus põhjamaine helikeel. Kõlanautlejatele ja avasilmi unistajatele. Tõnu Kõrvitsa muusika teeb ühe nupuvajutusega melanhoolseks. Puhta keelpillikõla, lihtsa rütmi ja kaemuslike harmooniatega tekitab see kohe tunde hõljumisest kurbuse ja lootuse vahel. See plaat läheb kaugele põhjakaarde, sest Kõrvits on komponeerinud hümnid virmalistele. Helid virvendavad ja siravad ning upuvad maagilisse, ebareaalsesse valgusesse. Seda plaati on äärmiselt kerge kuulata, ainult üks track kestab kauem kui kuus minutit. See on täis meloodiaid, mis jutustavad lugusid – fantastilisi, muinasjutulisi ja loodusega seotuid.”
    Tõlkinud Kristel Pappel 
  • Les lumières nordiques de Tõnu Kõrvits. (Jean Lacroix, Crescendo-Magazine, 22.03.2020)
  • Recording of the Month (Dominy Clements, Musicweb International, 3/2020)

Tõnu Kõrvitsa laulud orkestrile
Kristel Pappeli saatesõna plaadibukletis

Tõnu Kõrvitsa (s 1969) orkestrimuusikale mõeldes meenub kõigepealt selle laulvus – orkester on Kõrvitsa jaoks esmajoones meloodiline pill. Vahest see on ka üks põhjusi, miks tema eelistatud koosseisuks on keelpilliorkester („Azure“, „Leaving Capri“, „Elegies of Thule“). Ent ka sümfooniaorkestri kompositsioonides tõuseb esile meloodia – olgu see siis hümnilik, kirglikult deklameeriv või täis ornamente –, mis annab teosele hinge. Kõrvits on hiilgav orkestritundja ja instrumentatsioonimeister, ta tajub iga pilli karakterit ja leiab sellele ainuomase muusikalise väljenduse, nagu kuuleme ta teoste paljudes pillisoolodes. Kõrvitsa kõlafantaasia  loob erilise atmosfääriga maailmu, milles võib leida nii viiteid romantismile alates Schubertist ja lõpetades Mahleriga kui ka impressionistlikke virvendusi à la Debussy, Ravel ja Skrjabin, rääkimata Stravinski ratsionaalsest jõulisusest. See kõik on orgaaniliselt sulandatud Kõrvitsa enda orkestristiiliks. Ta on maininud, et peale keelpilliorkestri on tema jaoks kõige paindlikum Beethoveni-aegne orkestrikoosseis.

Laul ja laulvus Kõrvitsa orkestrimuusika oluliste tunnustena osutavad aga ka keskkonnale, milles ta üles kasvas – see oli pop- ja rokkmuusika, tema muusikust isa Tõnis Kõrvitsa hangitud uuemad heliplaadid. Vahest sellest ajast ongi heliloojale omaseks saanud rokklaulu pikkusega kompositsioonid – kas eraldi teosena või tsüklisse reastatuna. Ka hümnižanri sagedast esinemist Kõrvitsa loomingus võib seostada rokiga – nimelt roki anthem’itega. Samuti meenutab flažoletihelide sagedane kasutamine rokkmuusika vokaalstiilile iseloomulikku falsetiga laulmist. Kõrvitsa lemmikžanrite hulka kuulub aga ka bluus, mille meloodiakujundus ja harmooniajärgnevused ning igatsev karakter on jätnud tema loomingusse sügava jälje.

Ent mitte ainult bluus ja Beethoven, rokkmuusika ja Ravel ei ole köitnud Kõrvitsat – samavõrd on teda huvitanud eesti rahvaviisid, näiteks eestirootslaste vaimulikud rahvalaulud Lääne-Eestist ja seto viisid Kagu-Eestist Vene piiri lähedalt. Need kuuluvad Eesti kui salapärase Thule juurde – kui laiendada hüpoteesi Saaremaast kui müütilisest Thulest kogu Eestile. Kõrvitsal on mitu Thule-ainelist helitööd, millest üht, „Elegies of Thule“, saab kuulda ka sellel heliplaadil.

Kõrvits on aastate jooksul  arranžeerinud palju teiste ja enda muusikapalu. Talle meeldib võtta taas kätte mõni varasem kompositsioon ja töödelda seda uuele koosseisule – nii nagu see oli tavaks paljude mineviku heliloojate puhul. Selline renessansi- ja barokiajastu praktika nagu ka levimuusika oma on Kõrvitsale väga lähedane. Sel plaadil on sel viisil valminud „Azure“, „The Night is Darkening“ ja Dowlandist inspireeritud „Tears-Fantasy“.

Käesolevale heliplaadile on valitud Kõrvitsa orkestriteoseid ajavahemikust 2007–2018. Teekonna läbi tema orkestrimuusika juhatab sisse pala „Azure“ („Asuur“; 2016/2017). See oli algselt loodud meeskoorile vokaliisina, mis lõpetas meeskooritsükli „Laulud Dolorese lauluvihikust“. Seade keelpillidele annab teosele erilise pehmuse ja läbipaistvuse, mis kulminatsioonil muutub valusalt kirkaks kõlapildiks. See subtiilne teos jääb endas kandma saladust – vahest kurbuse saladust.

„Hymnes to  the Nordic Lights“ („Hümnid virmalistele“; 2011) oli uue muusika festivali NYYD tellimus, esiettekannet mängis Britten Sinfonia ja dirigeeris James MacMillan.  Tsükli algus on Kõrvitsa puhul küllaltki eripärane – esimene osa näib algavat kulminatsioonist, kogu orkester esitab intensiivset hümniteemat. Ka teist osa alustab dramaatiline žest – metsasarvede ja trompetite signaalid. Virmaliste mustrid kajastuvad III osa pikoloflöödi ja klarneti soolo figuratsioonides ning kogu teost läbivates külmalt kiirgavates flažoletikettides. Ülimalt tundlik ja mitmekesine on timpanikäsitlus, ähvardavast taustatremolost ekstaatiliste hüüatusteni. Pärast skertsolikku IV osa valitsevad viimases osas taas virmaliste kujundid – flažoletid flöödilt ja keelpillidelt, tuulekellad, viiulite trillerid. Võimsas kulminatsioonilõigus säravad trompetid ja metsasarved toetatuna kogu orkestrist – nagu skrjabinliku ekstaasi tipp, kõige maise ületamine. Lõpuks aga jääb üksnes mälestus virmalistest – ja külmus.

„Silent Songs“ („Vaiksed laulud“; 2015) bassklarnetile ja orkestrile on kirjutatud Eesti silmapaistvale klarnetistile Meelis Vindile. Pealkiri tekitab assotsiatsioone Miles Davise kuulsa plaadiga „In a Silent Way“ (1969),  Kõrvitsa teost lähendab sellele lüüriline ja mediteeriv, improvisatsioonilaadne solistipartii. Teose teises osas „Sacred River“ kasutab Kõrvits üht eestirootsi vaimulikku rahvaviisi, asetades selle aga pigem eksootilisse keskkonda – orientaalsesse miljöösse või Mississippi-äärsete linnade muusikasse, mis Kõrvitsat väga paelub.

„Leaving Capri“ („Lahkumine Caprilt“; 2018) on eleegilise meloodiaga barkarool, „Hommage to Konrad Mägi“, nagu autor on partituuri märkinud. Konrad Mägi (1878–1925) oli üks 20. sajandi alguse olulisimaid eesti maalikunstnikke. Aastail 1921–1922 viibis ta Capril, nimetades seda vaimustunult jumalikuks saareks. Lõunamaade päikese järele igatsenud Mägi suri 47. eluaastal Eestis Caprile tagasi pöördumata. Helitöö näiline lihtsus varjab endas peenekoelist instrumentatsiooni ja nukrust.

„Tears-Fantasy“ („Pisarate-fantaasia“; 2011) on pühendatud dirigent Risto Joostile. Kõrvitsa üks lemmikheliloojaid John Dowland kirjutas oma pavaani „Lachrimae“ (1596) ümber lautolauluks „Flow My Tears“ ja hiljem tegi ka variandi konsordile. Kõrvits omakorda on Dowlandist inspireerituna komponeerinud selle põhjal orkestriteose. Siinjuures tasuks veel nimetada, et lauto Kõrvitsale lähedane pill – Kõrvits ise mängib meeleldi kitarri ja mandoliini. Inspireerituna John Dowlandi muusikast on Kõrvitsa orkestriteoses ühendatud pavaani tantsulisus ja variatsioonilisus ning inglise renessansiaegset konsorti meenutav sumedates toonides kõla koos lautohelide imiteerimisega. Teost läbivad retoorilised ohkemotiivid ja laskuvad fraasid nagu langevad pisarad.

Teekonna koos Kõrvitsa orkestrimuusikaga lõpetab valiku varaseim teos, 2007. aastal loodud „Elegies of Thule“ („Thule eleegiad“). Selle esimese osa „The Night is Darkening“ muusikaline materjal naaseb ta hiljem segakoorile loodud tsükli „Moorland Elegies“ kolmandas osas. „Thule eleegiate“ teises osas „Kellä’“ kasutatakse seto rahvaviisi. Siinjuures on tegemist topeltjäljendamisega: orkester imiteerib kandlemängu, mis omakorda imiteerib õigeusu kirikukellade helinat. Tsüklile paneb punkti vaimulik rahvaviis „I Look up to the Hill“ Saaremaalt – hüpoteetiliselt „päris“-Thule-maalt.

Kõrvitsa orkestrimuusika erineb tema muust loomingust esmajoones vahendite poolest – keelpilliorkestri või sümfooniaorkestri võimalused. Lüüriline väljenduslaad haarab kuulajat siin nagu teisteski žanrites. Kõrvits tahab kõnetada kuulajat, tema tundeid ja kogemusi, lootusi ja ideaale vahetult. Kõrvitsa loome keskpunktis on kannatav ja rõõmustav inimene oma suhtes loodusega, inimestega, universumiga.  Kõiki neid Kõrvitsa orkestrile kirjutatud „laule“ kannab romantiline hingus. Helilooja on öelnud, et tema jaoks on romantism midagi ilusat ja ülevat: „Ja võib-olla just see ülevus, romantiliste tunnete poodiumile tõstmine ja suured tunded juba iseenesest on mulle lähedased. Kõik see peegeldab inimhinge saladust, aga mõnikord ka kannatust. Samas on selles ka midagi väga põhjamaist.“[1]. Alati jääb midagi varjatuks, jääb puutumatu sisemine ruum – ka see on väga põhjamaine.

[1]  Intervjuu Igor Garšnekile, Teater. Muusika. Kino, 5/2019.