Roots: sada aastat sõda ja muusikat

Stsenaristi ja režissööri Katrin Lauri ülevaade filmi “Roots: sada aastat sõda ja muusikat” loomisprotsessist

Artikkel ERSO kontserdi kavalehelt 26. veebruar 2010.

Kui ma kolm aastat tagasi Olav Rootsi elulugu uurima hakkasin, et temast filmi teha, sain ma aru, et Roots on üks kõige põhjalikumalt ära unustatud suurtest eestlastest. Kolm aastat tagasi oli Eestis isegi muusikute hulgas väga vähe neid, kellele Olav Rootsi nimi oleks midagi ütelnud. Et me sel aastal pühitseme Olav Rootsi 100. sünniaastapäeva tema Sümfoonia Eesti esiettekandega, on suur asi ja kui film “Roots: sada aastat sõda ja muusikat” valmis saab, oleme me toonud selle nõukogude ajal olematusse surutud mehe tagasi oma kollektiivse mälu kaardile.

See on minu teine Eestis tehtud dokumentaalfilm. Esimene oli “Debora Vaarandi aeg” (2007). Film võeti vaataja poolt väga suure huviga vastu, eriti kui teda ETVs näidati. Hiljem olen hakanud aru saama, et minu ajaloofilmide toon erineb tugevasti sellest toonist, millega suurem osa Eesti dokumentaliste viimasel kümnel aastal meie minevikust rääkinud on. Meenub nõukogude ajal populaarne kõnekäänd: “Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad.”

Minu teema ajaloost rääkides on conditio humana, inimeseks olemine, ja seda just omas ajas. Tahan viidata Hanna Arendtile, tema 1958. a. ilmunud raamatule “The Human Condition”, mis käsitleb inimest kui poliitilist olendit. Kui olendit, kelle teod – ka langetatud otsused on ju teod – on poliitiliselt tähenduslikud. Nii võime me rääkida Debora Vaarandi ajast, ja Olav Rootsi ajast. Ja selle taga muidugi alati ka Katrin Lauri ajast.

Olav Roots sündis 26. veebruaril 1910 Tartu lähedal Udernas kooliõpetaja peres. Nagu suurem osa kooliõpetajaid, juhatas ka Olav Rootsi isa koori ja ema laulis selles kooris kaasa. Vanemad pidasid poja muusikaannet ja -huvi tähtsaks, Olav Roots oli kümne aastane, kui pere juba otsaga Tartusse jõudis, kus poisile hea klaveriõpetaja võeti. Sealt edasi jätkusid muusikaõpingud selgelt kutse omandamise sihiga.

Koos Eduard Tubina ja Karl Leichteriga õppis Olav Roots Heino Elleri juures kompositisooni. Juba 19 aastaselt seisis ta esimest korda dirigendina orkestri ees, ja 1939. anti talle üles ehitada Eesti esimene päris professionaalne sümfooniaorkester – Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkester. Selle ette jäi Roots nii Vene kui Saksa okupatsiooni ajal. Püüdis vältida poliitikast rääkimist (nagu ta tunnistas hiljem Kolumbias oma tudengitele), püüdis võidelda oma muusikuid mobilisatsioonist vabaks, mis tal ka hästi õnnestus. Ja tegi suurepärast muusikat, mis just eriti Saksa okupatsiooni ajal igati soovitud ja soositud oli. Samal ajal tellis ta noortelt Eesti heliloojatelt – näiteks Tubinalt – kogu aeg värskeid teoseid juurde. Nii kanti saksa ajal ette ka palju algupärast eesti muusikat. Ent kui ma lähtume Hannah Arendtist, siis on iga inimese igasugune tegu ja tegematajätmine poliitiliselt tõlgendatav. Muidugi ka see, et Olav Roots 1944. aasta sügisel Rootsi põgenes. Arvestades Olav Rootsi nõrka tervist ei ole tõenäoline, et ta oleks Stalini-aegsed vintsutused Eestis üle elanud, isegi kui teda ei oleks Siberisse saadetud.

Kaheksa aastat elas Olav Roots Rootsis. Ta mattis oma esimese abikaasa Carola, Raasukese, abiellus uuesti oma noortekoori laulja Astrid Ratnikuga. Püüdis eluga hakkama saada, saatis eestlastest, aga ka lätlastest soliste klaveril, lõi noortest eestlastest koori, mis laulis väga nõudlikku repertuaari ja mille lauljad teda jäägitult armastasid. Aga orkestri ette ei õnnestunud tal kaheksa aastat astuda. Kui 1952. aastal tuli Kolumbiast kutse tulla sinna riiki esimest päris professionaalset sümfooniaokrestrit looma ja juhatama, ma arvan, et ta oleks kasvõi pähklikoore sees üle ookeani purjetanud.

Edasi tulid 22 aastat Kolumbiat. Kus Olav Roots töötas, töötas, töötas ja tundis rõõmu, et oli elus, et oli dirigent. Et ta õpetas Rahvusülikooli Konservatooriumis tudengeid, et ta loomulikult jälle leidis endale ka koori – Sociedad Coral Bach‘i, ehkki mitteprofessionaalse, ent siiski haritud lauljatest koosneva koori, kellega ta kandis koos oma orkestriga ette ka maailmaklassika nõudlikumad oratooriumid, passioonid ja kantaadid. Olav Rootsi Orquesta Sinfonica de Colombia oli üks Ladina-Ameerika paremaid orkestreid, kui mitte kõige parem.

1957 sündis Rootside perre poeg Jaan. Alles on jäänud väga ilusad ja õnnelikud pildid Olavist, Astridist ja väikesest Jaanist, kes näeb välja täpselt nii nagu üks eesti poiss välja nägema peab. Blond, sinisilmne. Jaan kasvas Bogotás üles ajal, mil moes olid Che Guevara, vasakpoolsus ja punane vein. Jaan tahtis olla nagu tema sõbrad. Ta ei tahtnud olla eestlane – rohkem eestlasi ta ju ei teadnudki kui isa ja ema –, ta ei tahtnud õppida klaverit. Kõigile teistele suutis Maestro õpetada muusikat, ja palju muud sinna juurde, ja õpilased on tänulikud tänase päevani, ja nende õpilased ja õpilaste õpilased. Olav Rootsi ei ole Kolumbias unustatud, ja ei unustatagi, teda peetakse üheks selle riigi klassikalise muusika traditsiooni tähtsaimatest rajajatest.

Jaan Roots elab Miamis, ta on logistikaärimees. Tal on naine ja kolm last, neil on hea pere. Ja ta on uhke selle üle, et ta isa on Olav Roots, nagu rääkis mulle Astrid, kui ma 2008 Kolumbias käisin. 2009. a. käis Rootsi noorim pojapoeg Julian esimest korda Eestis. Inglise keeles on filmi pealkiri “Roots: Hundred Years of War and Music”. “Roots” tähendab inglise keeles juuri, ja seda kasutame me oma filmi teemana teadlikult. Juliani kohtumine oma isa ja vanaisa päritolumaaga, omaenda identiteedi puzzle kokkupanemine on üks osa meie filmist.

Olav Roots suri kaks päeva enne seda, kui oleks jäänud dirigendi kohalt pensionile. Tal oli nõrk süda, esimene infarkt oli 1967, ja sellest kirjutasid kõik Kolumbia ajalehed. Teise kõrge riikliku autasu, mis talle määrati, Cruz de Boyacá –1967 oli ta saanud San Carlose ordeni – sai ta alles pärast surma. Tema hea sõber, muusikaajakirjanik Otto de Greiff kirjutas Olav Rootsi surma puhul: “Maestro Rootsile tuli kõik liiga hilja kätte, või ei tulnud üldse, kõik peale surma.” Võib-olla ta mõtles Cruz de Boyacá’d? Võibolla veel midagi, millest meie ei tea. Aga tema ei teadnud, kui vara olid Rootsile Eestis kõik asjad kätte tulnud…

Kui Tubin käis Eestis ja laskis siin oma teoseid mängida, ei olnud need ainult tagurlikud Välis-Eesti ringkonnad, kes seda talle pahaks panid. Ka Roots läks Tubinaga selle pärast tülli. Õnneks jõudsid nad siiski enne Rootsi surma veel ära leppida. Muidugi mõtles ta sellele, kuidas oleks võinud minna ta enda elu, kui ta oleks saanud elada ja töötada Eestis.

Aga suur ajalugu otsustas teisiti. Eestist sai Atlantis sügaval ookeani põhjas, kas teda üldse tegelikult olnud oli või oli see kauge nooruse kuldne sära? Olav Rootsi kodumaaks sai Kolumbia, ja ta armastas seda kodumaad, kindlasti juba ka tänulikkusest. Ning muusikat ei saanud talt niikuinii keegi võtta, vastupidi, muusikale andis Olav Roots nii Eestis kui Kolumbias palju juurde.